Elust enesest ehk argielu kahesega
3. september 2019 – poodi minek. Kui lõpuks oleme noorhärraga mineku valmis, legoelevant näpus, uksest välja astunud ja liftigi tellinud, avastame, et mütsi jäi pähe panemata. Selge, tagasi tuppa! Toas nõuab noorhärra ka salli. Paneme salli kaela, teatab: „EI TAHA!“. Okei, võtame salli ära, tühja sest. Uuesti uksest välja, aga ka kõrval korterist on keegi väljunud ja nuppu vajutanud. Jälle draama. Tema tahtis ise. Krokodilli pisarad ja halastamatu nutt. Ise mõtlen, et saaks nüüd kiirelt lifti, noorhärra nuppu vajutada, sellega alla ja autosse. Aga ei. Nii lihtsalt mul ei lähe. Jõuame alla ja hakkab uuesti „salli-salli!“. Et mitte ennast ja last traumeerida, on mul kergem sõita liftiga uuesti üles, minna tuppa, võtta see sall ja kui ta seda ikkagi ei taha, see vähemalt taskusse pista ja kaasa võtta. Aga sall saab kaela ja enne uksest väljumist kontrollin igaks juhuks, ega keegi veel lifti ei oota ja noorhärra ikka nuppu vajutada saab. Autos ikka tema ise. Kõike tahab ise. Ise r
