2 kuud piiritut armastust

Uskumatu, et meie pisike Suslik on juba kahe kuune. Aeg lendab. Mäletan hästi kuidas oodates need kaks viimast kuud kuidagi eriti venisid. Mais ootasin, et oleks juba ometi juuni ja juunis ootasin selle lõppu. Aga nüüd...

Vaatasin mõned päevad tagasi pilte, mis tehtud vahetult pärast pisikese sündi. Ta polnud alguses ju inimese nägugi, nüüd juba asjalik poiss, kes igapäev õpib midagi uut. Elu on ikka nii põnev.
Eile saigi see maailmaime kahekuuseks ja on omandanud nii palju uusi oskusi.

Jälgib liikumist - Suslik jälgib hoolega minu liikumist toast. Kui ta on minu süles ja S on kodus, siis on ta pilk justkui naelutatud S'i külge. Või näiteks voodis pikali olles võib ta süvenenult jälgida karusselli liikumist. 

Avastab asju - näiteks on ta õppinud "mängima" babybjörn lamamistooli mängukaarega. Alguses ei olnud tal sellest sooja ega külma ja see pigem ärritas teda. Nüüd on ta õppinud seda jälgima ja ka sellel asju liigutama. Kas seda just mängimiseks nimetada saab, aga tähelepanu ta sellele pöörab. 

Naudib vanni - vannis käimine on meie majas nüüd hoopis teine teema. Suslik vehib jalgadega nii kuidas jaksab. Ise nii rahulolev ja naerusuine, et saab kogu vannitoa üle ujutada. Muidugi peab selleks olema õige hetk, sest väsinud laps ei naudi midagi. 

Õpib ise uinuma - mitmel korral jääb ta ise omaette magama. Võin ta panna päeval voodisse, luti suhu ja kaisuka kaissu ning paari minutiga jääb laps magama. See ei ole veel küll igapäevane asi, aga kui õige hetke ära taban, uinub ta ise. Õhtuti ei ole ka vaja teda magama kussutada, kui ta õigel ajal magama saab. Vahest ikka läheme sellega rappa ja jääme hilja peale. Siis kulub magama saamiseks nii aega kui ka minu närvirakke, aga ka meie õpime. Ideaalis pärast söömist pisike krooksub ja siis tõstan ta koos kaisukaga voodisse, kus ta veidi uudistab ja küllaltki ruttu uinub. 

Ilastab - ükspäev hakkas Suslik nii palju tatti suust välja ajama, et ma hakkasin hambaid otsima, sest lisaks ilastamisele toppis ta suhu nii oma käsi kui ka minu sõrmi. Jõuliselt! Sellist asja polnud varem olnud ja ma hakkasin hetkeks mõtlema, et äkki... Hambaid aga ei paista. Ilastab ta endiselt, aga see on nii armas.

Istub - no mitte klassikalises mõttes ei saa teda istuma panna laua äärde, aga talle meeldib süles istuda ja niimoodi ringi uudistada. Pärast istumist võib juhtuda, et pikali olla ta enam ei taha ja hakkab jorisema. Tean hästi, et pikalt teda istumas hoida ei tohi, sest selg on veel nõrk, aga ta istubki rohkem mugavalt meie süles kui lebotame diivanil, mitte iseseisvalt kuskil. Ja sedagi lühikest aega.

On omaette - võin ta südamerahus voodisse panna, karuselli tööle keerata ja ise pesema minna, sest tean, et ei kuule keset peapesu karjumist. Isegi kui karussell mängimise lõpetab vaatab ta loomi edasi ja jutustab nendega. Samamoodi on ta õppinud lamamistoolis olema rohkem omaette. Seda ilmselt seetõttu, et õpib asju avastama ja tal on põnev.