Neli kuud silmapilgutusega

Ootajana oli aeg pikk ja üheksa kuud tundus olevat igavik. Nüüd on aga tunne, et neli kuud on möödunud silmapilgutusega. 

Vaatasin eile telefonist esimesi pilte ja videosid, mis pisikest Suslikust tema esimestel elupäevadel tehtud ja mõtlesin, et kuhu tal küll nii kiire on. Ja täna hommikul istus S elutoas diivanil, pisike süles ja ütles:"Vaata, enne oli ta küünarnukist küünarnukini, nüüd ei mahu ta ta enam süllegi,". 

Arstile läheme alles 9. novembril ja uued numbrid tulemas ka siis, kuid eile mõõtsin teda kodus ja pikkust tundus olevat 68,5 või lausa 69 cm. 

Aga kuu ajaga on jälle juures nii palju uusi oskusid.

Pöörab - üle mõlema külje. Üle vasaku õla hakkas ta keerama esimesena täpselt kolme ja poole kuusena ja kuigi üle parema õnnestus asi hästi, vältis ta seda pigem. Nüüd ei ole enam vahet.

360 kraadi - ümber enda. Just täpselt. Matile maha pannes hakkab ta lihtsalt midagi taga ajama ja teeb niiviisi pea 360 kraadise tiiru. Hoiab selle tegemisel küll pigem vasakule, kuid tähelepanu juhtimisel võib ka teistpidi. 

Varbad - avastas ta täpselt sünnipäeva hommikul. Süüa ta neid veel ei soovi, kuid neist kinni hoida ja siis naerda ja jutustada meeldib talle küll.

Häälekas naer - tekkis ühel päeval, kui olime külas minu heal sõbrannal. Nüüd õnnestub see temast välja meelitada kõigil. Kõkutama ajas teda tegelt mu ema teda juba varem, aga nüüd on see selge naer.

Magamisega on ikka nii, et öösel ärkame juba kaks nädalat iga pooleteist-kahe tunni tagant. Kuigi ta vaid sööb ja magab siis kohe edasi, loodan ma siiski, et see möödub ruttu, sest tahaks ise paremini magada. 

Muidu on meie väike Suslik igati naerusuine kutt ja tubli toimetaja. Täna teeb juba mingeid ettevalmistusi roomamiseks, ajades peput püsti ja siis jälle kätele tõustes.