VIIS kuud lõputut armastust

Mul on igapäev tunne, et enam rohkem armastust mu sisse ei mahu, aga seda tuleb aina juurde! Juba viis kuud on see pisike rõõmurull igapäev minu ellu nii palju rõõmu juurde toonud.

Susliku puhul on tegemist tõesti lapsega, kes on 99,9% ajast rõõmust ja heatujuline. Nutt on tulnud peale kahel korral üleväsimusest ja kahel korral paari nädalaselt autosõidul, kui gaasid vaevasid. Aga need on juba ammu unustatid, sest sellest on nii palju aega möödas.

S ütles ükskord, et inimestele jääb mu postitusi lugedes mulje, nagu oleks kõik nii lihtne. No alati see muidugi nii ei ole, sest ikka on hetki, kus olen ise liiga väsinud või ei taha Suslik magama jääda. Aga need on nii väikesed asjad võrreldes sellega, mida kuulnud ja lugenud olen. 

Ütlesin just ükspäev, et kui ma teaks, et kõik mu lapsed sellised on, võiks neid palju olla.

Aga mida Suslik vahepeal õppinud on?

1. Ta roomab! Just! Täpselt kuu aega pärast pöörama õppimist hakkas ta roomama. Nelja ja poole kuusena, minu jaoks nagu välk selgest taevast. 

2. Puristab tatti. Kui ta selle oskuse avastas, oli ta seda tehes nii armas. Aga seda tatti oli selletagi liialt palju.

3. Varbaid armastama. Varbad avastas ta juba veidi aega tagasi, aga need ei huvitanud teda eriti. Nüüd on ta õppinud neid korralikult haarama ja ennast kiigutama neist kinni hoides.

4. Hambad! Noo see ei ole Susliku oskus, aga kolmapäeval avastasime alumised esimesed hambad. Hoolikalt uurides ja puurides näeb väikest valget äärt, aga selle nägemiseks peab kõvasti pingutama. Küll aga on sõrmega see žilett väga tuntav.

Mis nendesse hammastesse puutub, siis mina juba mõnda aega olen ikka koguaeg jälginud, et ega ige paiste pole läinud. Aga ei midagi. Erilist jonni pole ka olnud. Veidi virilam ehk viimastel päevadel olnud aga muud midagi. Nüüd ma siis tean, miks ta nii palju mu süles olla tahab. Tänagi oleme palju kaisutanud ja koos pikutanud. Minu ema sõnul on meie pere lastel hambad pigem lihtsalt ja palavikuta tulnud. Ehk ka nüüd.