Aasta väikese inimesega!

Kuigi tegelikult sai meie väike Suslik aastaseks juba kuu aega tagasi, pole ma jõudnud sellest kirjutada, sest noh... suvi. 

Mingit suurt pidu me ei pidanud ja kooki sõime oma pere keskis. Ega see laps veel nagunii midagi aru ei saa, nii et, me ei näinud mõtet. Kinke sai noorhärra aga mitmeid ja viimased alles juulis. 

Kuidas see aasta siis möödunud on?

Noh, ärkan öösel kolmel korral ja hommikuti vahest liiga vara. Ka siis kui teised veel magavad. Vähkren öösiti kui laps liiga hästi magab, sest mõtlen, et midagi on valesti. Vahetan päevas mitu korda riideid ja peamiselt kannan dresse ja krunni. Ma ei mäleta millal viimati kontsakingi kandsin. Kallistan iga päev vähemalt 20 korda. Olen hakanud armastama vara magama minemist. Mu käekotis on mähkmed ja lutt... ja nii edasi.

Aga tegelikult on see aasta olnud nii tore ja vahva. Vahest ka raske aga ikkagi tore. Olen õppinud laskma asjadel minna, sest kuhu mul kiire koguaeg on? Olen õppinud andestama ja ennekõike endale. Ja kannatlikkus on oskus, mida mul enne kindlasti vajaka jäi. 

Kui väike ja abitud ta sündides oli ja kui asjalik ta täna on. Kui palju kasvanud ja õppinud. 53 sentimeetrist  ja 4170 grammist on tänaseks saanud 81,5 cm ja 11,6 kg. Pamp, kes lihtsalt magamas ja pikutas, kõnnib ja jookseb nüüd. Mängib liivakastis ja ajab palli taga. See on ikka uskumatu milleseid arengud lapsed teevad. Kuidas mitte millestki saab midagi nii imelist. Neid igapäevaseid "appi, kui armas!" hetki on nii palju, et neid ei jõuagi kõiki üles loetleda. 

Ma ei vahetaks sellest aastast mitte ühtegi hetke. See on olnud korralik ameerika mäed, sest raske on öösel kaks tundi lakkamatult nutvat last magama kussutada, ise olla surm väsinud ja ahastuses. Õnneks on meid kaks ja sellistel hetkedel on S'ist palju abi. Samas vaatavad hommikul mulle otsa maailma kõige siiramad silmad ja kogu öine raskus on kadunud. Ja siis tulevad nii ilusad ja lihtsad päevad. Siis jälle hambad ja koos sellega nutuhood ja jonnikus. Ja päevad tunduvad nii pikad ja rasked. Kuniks jälle on kõik ilus. 

Ja kui ma peaks ütlema, kas raskem oli alguses või nüüd, siis tegelikult on koguaeg midagi rasket ja midagi, mis läheb kergemaks. Päris kerge ei hakka lastega kunagi, sest isegi kui nad kunagi välja kolivad, muretsed sa ikka. Aga natuke läheb igapäev kergemaks, sest sa harjud selle eluga ja väsimusega ja nende tempudega. Harjud laiali pillutud toitu koristama ja 10 korda samu asju kokku korjama, hommikul vara ärkama ja öösel üleval olema. Harjud ka sellega, et kõik ei käi enam nii nagu sina tahad ja kellegi teise tahtmised on sada korda olulisemad kui sinu omad.