Elust enesest ehk argielu kahesega
3. september 2019 – poodi minek.
Kui lõpuks oleme noorhärraga mineku valmis, legoelevant näpus, uksest välja astunud ja liftigi tellinud, avastame, et mütsi jäi pähe panemata. Selge, tagasi tuppa! Toas nõuab noorhärra ka salli. Paneme salli kaela, teatab: „EI TAHA!“. Okei, võtame salli ära, tühja sest.
Uuesti uksest välja, aga ka kõrval korterist on keegi väljunud ja nuppu vajutanud. Jälle draama. Tema tahtis ise. Krokodilli pisarad ja halastamatu nutt. Ise mõtlen, et saaks nüüd kiirelt lifti, noorhärra nuppu vajutada, sellega alla ja autosse. Aga ei. Nii lihtsalt mul ei lähe.
Jõuame alla ja hakkab uuesti „salli-salli!“. Et mitte ennast ja last traumeerida, on mul kergem sõita liftiga uuesti üles, minna tuppa, võtta see sall ja kui ta seda ikkagi ei taha, see vähemalt taskusse pista ja kaasa võtta. Aga sall saab kaela ja enne uksest väljumist kontrollin igaks juhuks, ega keegi veel lifti ei oota ja noorhärra ikka nuppu vajutada saab.
Autos ikka tema ise. Kõike tahab ise. Ise ronib tooli ja ise paneb turvapadja. Aidata ei lase. Ja kogu selle loo juurde kuulus veel üks legoelavant, kes oli nagu pühaloom, aga raibe lagunes koguaeg tükkideks ja see tegi ka noorhärra kurvaks.
Lähme poodi hugoga, appi mis draama
Läksime juba toast välja ja tellisime lifti, mütsi polnud, tagasi tuppa. Toas nōuab salli ka, panen kaela, ei taha. Okei. Lähme uuesti uksest välja aga keegi tuli ka ja mingi teine poiss vajutas lifti nuppu. Jälle draama. Pisarad ja halastamatu nutt
Jõuame alla, uuesti salli-salli. Tagasi tuppa, sall kaela, uuesti alla. Autos: ise! Kôike ise, ise ronib tooli, ise paneb padja!
Appiiii!
Ja kogu selle loo juurde kuulus veel legoelevant, kes oli A ja O aga lagunes koguaeg ja see tegi ka hugol meele kurvaks
22. september 2019 – rappa minek
Nagu kõik viimased kodust väljumised ja riidesse panekud, võttis ka see aega omajagu. Õueriiete selga saamine on kindlasti vähemalt kümme minutit võttev protseduur, kus külma närvi säilitamine nõuab teatavat meeleseisundit.
Niisiis, „ei taha õue!“, „ei taha saapaid!“, „ei taha jopet!“ jnejne kestab lõpematult. Nagu katkine plaat. Ja kui me lõpuks õue saime, keeldus noorhärra autosse istumast, jooksis ta minema, keeldus tuppa tagasi minemast ja ka mänguväljakule jalutamast. Umbes 20 minuti jagu kõik võimalike ei tahasid õues ja ta istus autosse. Kuniks... me autoga juba tänava otsas olime ja ta lohutamatult nutma hakkas, sest ikkagi ei tahtnud. No okei, ega vägisi metsa minna ei saa. Aitab endale ka selle kisamisest ja mis rõõmu see metsas käik üldse kellelegi pakub, kui üks tüüp koguaeg rauskab, et ta ei taha!
Okei, sõidame tänavaotsast välja, et teisest otsast tagasi koju sõita. Jõuame maja ette, pargime auto, härra kõnnib juba maja poole ja mina jään noorhärra taktikepi järgi rihma avama, kui....
TA SIISKI OTSUSTAB, ET TA TAHAB SINNA FAKING METSA MINNA!
„Ei taha tuppa!“ karjub ta läbi nutu mulle kõrva, kui ma turvavööd avan. „Kas tahad minna metsa jalutama?“ - „TAHAN! ISSI KAA!“ nuuksub ta läbi pisarata. Hõikan härrale, et üks tüüp ikkagi otsustas nüüd, et ta tahab, lähme ruttu! Istume jälle kõik autosse ja esialgsest õueriiete selga paneku draamast on möödunud umbes täpselt 40 minutit!
Need on ainult kaks seika, mis eredalt meeles, aga tegelikkult on need nii igapäevased situatsioonid, et ma ei eristagi neid enam kuidagi. Selline on elu. Sellega tuleb lihtsalt leppida ja õppida elama, lootuses, et see läheb ühel päeval mööda. Ja kui keegi küsib, et miks ma talle järele annan, siis vastus on lihtne, miks peaks kedagi sundima tegema midagi vastu tema tahtmist, kui see teeb asja veel keerulisemaks? Ja kas polnud, et targem annab järele? Ma siis olen targem!
Kui lõpuks oleme noorhärraga mineku valmis, legoelevant näpus, uksest välja astunud ja liftigi tellinud, avastame, et mütsi jäi pähe panemata. Selge, tagasi tuppa! Toas nõuab noorhärra ka salli. Paneme salli kaela, teatab: „EI TAHA!“. Okei, võtame salli ära, tühja sest.
Uuesti uksest välja, aga ka kõrval korterist on keegi väljunud ja nuppu vajutanud. Jälle draama. Tema tahtis ise. Krokodilli pisarad ja halastamatu nutt. Ise mõtlen, et saaks nüüd kiirelt lifti, noorhärra nuppu vajutada, sellega alla ja autosse. Aga ei. Nii lihtsalt mul ei lähe.
Jõuame alla ja hakkab uuesti „salli-salli!“. Et mitte ennast ja last traumeerida, on mul kergem sõita liftiga uuesti üles, minna tuppa, võtta see sall ja kui ta seda ikkagi ei taha, see vähemalt taskusse pista ja kaasa võtta. Aga sall saab kaela ja enne uksest väljumist kontrollin igaks juhuks, ega keegi veel lifti ei oota ja noorhärra ikka nuppu vajutada saab.
Autos ikka tema ise. Kõike tahab ise. Ise ronib tooli ja ise paneb turvapadja. Aidata ei lase. Ja kogu selle loo juurde kuulus veel üks legoelavant, kes oli nagu pühaloom, aga raibe lagunes koguaeg tükkideks ja see tegi ka noorhärra kurvaks.
Lähme poodi hugoga, appi mis draama
Läksime juba toast välja ja tellisime lifti, mütsi polnud, tagasi tuppa. Toas nōuab salli ka, panen kaela, ei taha. Okei. Lähme uuesti uksest välja aga keegi tuli ka ja mingi teine poiss vajutas lifti nuppu. Jälle draama. Pisarad ja halastamatu nutt
Jõuame alla, uuesti salli-salli. Tagasi tuppa, sall kaela, uuesti alla. Autos: ise! Kôike ise, ise ronib tooli, ise paneb padja!
Appiiii!
Ja kogu selle loo juurde kuulus veel legoelevant, kes oli A ja O aga lagunes koguaeg ja see tegi ka hugol meele kurvaks
22. september 2019 – rappa minek
Nagu kõik viimased kodust väljumised ja riidesse panekud, võttis ka see aega omajagu. Õueriiete selga saamine on kindlasti vähemalt kümme minutit võttev protseduur, kus külma närvi säilitamine nõuab teatavat meeleseisundit.
Niisiis, „ei taha õue!“, „ei taha saapaid!“, „ei taha jopet!“ jnejne kestab lõpematult. Nagu katkine plaat. Ja kui me lõpuks õue saime, keeldus noorhärra autosse istumast, jooksis ta minema, keeldus tuppa tagasi minemast ja ka mänguväljakule jalutamast. Umbes 20 minuti jagu kõik võimalike ei tahasid õues ja ta istus autosse. Kuniks... me autoga juba tänava otsas olime ja ta lohutamatult nutma hakkas, sest ikkagi ei tahtnud. No okei, ega vägisi metsa minna ei saa. Aitab endale ka selle kisamisest ja mis rõõmu see metsas käik üldse kellelegi pakub, kui üks tüüp koguaeg rauskab, et ta ei taha!
Okei, sõidame tänavaotsast välja, et teisest otsast tagasi koju sõita. Jõuame maja ette, pargime auto, härra kõnnib juba maja poole ja mina jään noorhärra taktikepi järgi rihma avama, kui....
TA SIISKI OTSUSTAB, ET TA TAHAB SINNA FAKING METSA MINNA!
„Ei taha tuppa!“ karjub ta läbi nutu mulle kõrva, kui ma turvavööd avan. „Kas tahad minna metsa jalutama?“ - „TAHAN! ISSI KAA!“ nuuksub ta läbi pisarata. Hõikan härrale, et üks tüüp ikkagi otsustas nüüd, et ta tahab, lähme ruttu! Istume jälle kõik autosse ja esialgsest õueriiete selga paneku draamast on möödunud umbes täpselt 40 minutit!
Need on ainult kaks seika, mis eredalt meeles, aga tegelikkult on need nii igapäevased situatsioonid, et ma ei eristagi neid enam kuidagi. Selline on elu. Sellega tuleb lihtsalt leppida ja õppida elama, lootuses, et see läheb ühel päeval mööda. Ja kui keegi küsib, et miks ma talle järele annan, siis vastus on lihtne, miks peaks kedagi sundima tegema midagi vastu tema tahtmist, kui see teeb asja veel keerulisemaks? Ja kas polnud, et targem annab järele? Ma siis olen targem!
Kommentaarid
Postita kommentaar