Mitte midagi tegemise nädalavahetus

Nüüd, kus ma tööl ei käi, oleks kõik päevad justkui puhkepäevad. Veel... Aga ometi on tunne, et nädalavahetus on läinud lennates ja uus töönädal halastamatul kiirusel lähenemas. Ega muidu polekski sest ehk midagi, aga uue nädala algusega peab näiteks S jälle tööle minema ja sel nädalavahetusel ei saanudki me midagi koos ettevõtta, sest mina puhkasin maal ja tema asjatas linnas. 

Tegelikult on nädalavahetuski maal läinud nagu silmapilgutus. Midagi eriti teinud polegi, sõnaotses mõttes puhanud. Grillinud, naabrimehe sünnipäeval käinud, külalisi võõrustanud, lihtsalt olnud oma pere seltsis ja natukene liiga palju mureleid söönud. Aga samas on hea vahelduseks niisama olla, sest ega kolme viimase aasta jooksul ei ole ma siin kordagi nii käinud, et mõni kooli- või töömõte kuklas ei istuks ja kohustused õlale ei koputaks. Nüüd on aga natukene seda aega, kus lihtsalt olla. Kuniks... 

Aga meie väikese Susliku tulekut ootan ma ka väga. Mida rohkem lõpu poole, seda raskemaks kõik läheb. Magada on keeruline, istuda on keeruline, olla on keeruline. Muud pole viga, lihtsalt olla omas kehas on ebamugav. 

Susliku tulekuga koos on ees ootamas nii palju põnevat. Sügisel saab valmis meie uus kodu ja sellega seoses on ka nii palju erinevaid mõtteid ja ideid. Ja tahaks ju juba tegutseda. Raske on lihtsalt istuda ja oodata. Ootaja jaoks on aeg alati liiga pikk. Aga kuhu meil kiiret on, eksole? 







Kommentaarid

Populaarsed postitused