Jõulude ootuses ...

Akna taga sajab laia lund (mis ilmselt kohe ära sulab) ja taustaks olen pannud mängima jõululaulud, sest ega jõulud nii kaugel enam polegi. 

Kui S-iga tuttavaks saime ei arvanud ta jõuludest suurt midagi. Mina pööritasin selle peale imestades silmi ja mõtlesin miks ometi. Nüüd ootab temagi ja vahel tundub mulle, et isegi rohkem kui mina. Minu peres on jõulud olnud peaaegu alati aeg aastas, mil kõik ühise laua taga, mis on vahest isegi liiga lookas, kokku saavad ja pärast ägisevad suurest söömaorgiast. 

Eelmisel aastal ütles S, et tema ootas jõulu, aga jõulud ootasid teda vist isegi rohkem. 

Kui maale jõudsime,  oli mu ema peolaua katnud ja igal kohal oli nimeline piparkook ootamas. See oli 24. õhtul, kui mu õe ja tema kaaslasega maale läksime. Järgmisel päeval ei olnud olukord üldse mitte kehvem. Mu ema on kõva planeerija ja üllataja, kui tal mõni hea mõte tekib.  Aga maakodu valmimisest saadik oleme igal aastal jõule seal tähistanud. Sinna tulevad nii vanaemad kui ka õde oma kaaslasega. Mu väikevenna kingi ootus on muidugi ääretult suur ja teda vaos hoida isegi veidi raske. 

(pildid pärinevad pinterestist)

Mäletan isegi lapsepõlvest seda ootust. Jõululaupäeva hommikul olid meil kingid kuuse all ja me pidime ootama õhtuni, et neid avada saaks. Küll aga lubati meil hommikul üks kink avada. Oh seda pettumust, kui avasin vildikad ja õde midagi palju paremat sai.  

Ühel aastal saime aga ühesugused telefonid ja just sel hetkel kui kinki avasin helistas jõuluvana. Ma olin ikka juba päris suur tüdruk, aga uskusin jõuluvanasse ikka (vist). Noo täna ma tean, et tegelikult oli see isa, kes oli oma numbri jõuluvana nimega salvestanud ja pärast seadistades kustutas selle jälle ära. Ja vastuvõtta ma kõne ei jõudnudki. Esimesel jõulupühal läksime alati mu tädi juurde, kus ootas meid ka alati üks kingitud. Tänaseks on kava veidi muutunud ja külla me enam ei lähe, sest see oleks ühest Eesti otsast teise sõitmine ja küllaltki tülikas. 

Sel aastal on aga väikese Susliku esimesed jõulud. Ja meie esimesed jõulud päris oma kodus. Kuigi kööki meil veel ei ole ja piparkooke me ise küpsetada ei saa, ootan juba seda, kui S kuusega koju tuleb ja me seda kõik koos kaunistama hakkame. Küünlaid põletame juba ammu ja piparkoogid on kausis koguaeg. Olen otsinud inspiratsiooni kodu dekoreerimiseks ja tahaksin hoida lihtsat joont, jäädes pigem tagasihoidlikuks ja lihtsaks.

Pisike ilmselt ei saa veel midagi aru, aga eks see kuusk talle üks uus ja põnev asi ole. Seda enam, et ta juba roomab ja just nende asjade juurde, mis pole tema mänguasjad (näiteks elutoa laud). 

Kuigi mulle meeldivad väga meie pere jõulutraditsioonid, olime mõned aastad jõulude ajal ka suusareisil. Selline jõulude tähistamine meeldib ka mulle väga ja läheksin järgmisel aastal väga hea meelega perega jõuludeks suusareisile. 

Sellega seoses meenub mulle alati meie viimane suusareis jõulude ajal. Mu õde oli tollal kanadas vahetusõpilane ja meie Austrias suusatamas. Kuna me ei mõelnud piisavalt palju ette ja unustasime restorani koha broneerida, ei saanudki me kohta. Asi polekski nii hull olnud, kui poed oleksid lahti olnud. Jõulude puhul suleti kõik toidupoed aga juba varakult ja nii tuli laud katta kodus olevast. Meie jõuluroaks olid penned crudo siniga (mina oli sel hetkel küll maruvihane ja pettunud, kuid nüüd aastaid hiljem meenutades on see üks naljakas lugu). 

Kuidas teie jõule tähistate? Mis jõulude juures teie jaoks kõige olulisem on?