VIIMANE MINI EHK 11 KUUD

Juba nädal tagasi sai meie pisike Suslik 11 kuud vanaks ehk tähistas viimast minisünnipäeva. Ega pikka juttu polegi. Vahepeal on toimunud palju ja samas ei mäletagi enam osasid asju, sest kõik tundub juba nii tavaline.

Näiteks see, et ta käib nüüd. tegelikult käis ta juba varem, aga tasakaal kadus tihedamini ja käputada tahtis vahepeal ikka. Ja kukkudes jätkaski käputades. Nüüd seda enam aga pole.

Kaks hammast tuleb ka välja. Nii et kohe on kokku kaheksa hammas suust. 

Üksasi, mis aga muutunud on, on noorhärra lähedusvajadus. Kas see on oma voodis magamisest või lihtsalt mingi tema isiklik vajadus, ma ei tea. Aga see on nii paganama armas. Näiteks täna hommikul kaisutasime kohe kümme minutit. Ta lihtsalt puges kaissu, pani käe minu peale ja pikutas. Nohises vaikselt ja mina nuustasin tema juukseid. See oli nii ilus idüll. 

Natukene memmekamaks on ta ka muutunud. Ei teagi miks. Varem leppis vanaemaga ka heameelega, nüüd eelistab ikka emmet. Eks emme ongi kõige tähtsam, aga ta oli ennem leplikum.

Omavoodisse magama panemine õnnestus ka. Kuigi jah, öösiti kolib ta mingil hetkel meie kaissu, sest esiteks olen ma liiga väsinud öösel, et temaga võitlema hakata. Teiseks, hakkab mul vahel ka lapsest kahju, kui ma näen et ta ei taha ja nutab. Ma ei viitsi öösel kedagi traumeerima hakata ja küll ma ühel hetkel selle teekonna ka ette võtan.

Sööb ka noorhärra ilusti põhimõtteliselt kõike. Toit olgu kas püree või tükid, aga tükid püree sees ei sobi. Nii lihtsalt on. Ja kuigi tassist ja topsist joob ka ilusti, on ta endiselt ka rinnapiima sõber. 

Olen küll mõlgutanud mõtteid, et äkki oleks aeg võtta ette võõrutamise teekond, aga mulle tundub, et ta ei ole valmis ja kuidagi vägisi ma ka midagi teha ei taha. Seda enam, et ma ise ei tunne, et see mind kuidagi koormaks. Minu jaoks on see armas hetk meie mõlema jaoks, et olla koos. 

Ja ongi kõik! Sel kuul saab ta juba AASTASEKS! Ma ei oleks iialgi uskunud, et aeg kunagi nii kiiresti lendama hakkab.