Kui minisünnipäevad saavad läbi...

... siis ei tähistaks justkui keegi enam neid väikeseid võite. Peale lapse ema muidugi. Aga kui ma neid hetki üles ei kirjuta, siis ma ei mäletagi neid aastate pärast. Aga ma tahan. Ma tahan, et need väikesed aga samas nii suured võidud oleksid mul meeles kõikidel nendel kordadel, kui mu beebi on juba suur poiss, kes erivate sigadustega mind hulluks ajab (muidugi võib ju loota, et mu laps ei tee sigadusi).

Nii, et nüüd ma loetlen kõik need hetkel üles:

ükspäev vaatasime  värvide raamatut ja Suslik ütles mustikate kohta sinine ja nii mitu korda

üks teine päev ütles et magama minnes headööd

ta saab aru kus minu nina on (mis sest et enda nina olemasolust tal veel aimu pole)

tahtis ise oma kasutatud mähkme ära visata ja teadis täpselt kuhu see käib

ta toob sulle palli, kui küsid "kus on pall?"

ja mis mind kõige rohkem hämmast. Ma tahtsin midagi ahju panna ja olin selle sooja pannud. Kui soovitud temperatuur saavutatud, hakkab ahi piuksuma. Noorhärra mängis oma ette, kuulis piiksumist, tuli vajutas nuppu ja läks mängis edasi. See kõik toimus nii loomulikult, et ma ei saanud arugi, et mida ta just tegi...



Juba mul ongi tunne, et ma olen midagi unustanud. Loodan, et tuleb ruttu meelde ja saan need asjad ka kõik kirja panna. Ja kõik need uued asjad tekitavad selle tunde, et appi, kui armas ja vahva see just oli. Minu laps.

Just seda tunnet ma tahan mäletada kõigil nendel hetkedel, kui ta pahandust teeb tulevikus. Kui ta juba suurem on ja hommikuti kaissu ei poe ja mu nina peale "tuut-tuut" ei teha ei taha, sest see on nõme. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused