Mõtteid emadepäevast ja emaks olemisest

Kui ma alles oma pisikest noorhärrat ootasin, mõtlesin minagi, milliseid vigu ma emana teha ei taha. Ja ka sellele, milline ema ma olla tahan. Kuidas mu laps liiga palju telekat ei vaata ja kunagi poes ei kisenda. Reaalsus on aga reaalsus. 

Kui noorhärra poes häälekalt oma rahulolematust väljendab, siis tee või tina, aga mina ei saa midagi teha. Ainult rahulikuks jääda, sest muud varianti ei ole. Okei, närvi saab ka minna, aga keda see aitab?

Ja need kes veel emad pole ja mõtlevad, et selline laps on lihtsalt kasvatamatu, siis kahesega ei ole midagi teha kui talle väike kurat sisse poeb. Nii lihtsalt on. 

Või kuidas ma olin kindel, et aastaselt panen oma lapse potile ja lutist võõrutan. No potile võin ma ju teda panna, aga kui ta keeldub sinna midagi tegemast või enamus kordadest lausa istuma, siis ma saan ainult järjekindlalt üritada. Sama lugu on lutiga. Kui see talle ööunne jäädes nii meeletult turvatunnet pakub, siis ma ei näe selles probleemi. Lasteaias saab ju ilma hakkama ja päeval niisamuti. 

Ehk siis, me võime mõelda ja teha plaane, aga see väike ilmaime tõestab siiski seda, et elu teeb omad plaanid. 

Aga kogu see seni käidud teekond on õpetanud mulle palju! Väga palju. 

Näiteks hindama oma aega. Sest teab ju iga ema, kui väärtuslikud on need tunnid ja minutit, kui laps õndsalt lõunaund magab. Või kui pead kuskile minema ja käik venib. Või kui käisid poes, aga koju jõudes avastad, et midagi olulist jäi ostmata ja sa pead jälle selle aja võtma ja tagasi poodi minema. Või kui väärtuslik on üks perega veedetud päev. 

Ja seda, kuhu ma oma energia suunan. Täpselt nagu ajagi. Ma ei viitsi käia liialt palju väljas ja isegi mitte neljapäev õhtustel istumistel. Sest need ei ole minu jaoks olulised. Mitte, et mu sõbrad ei oleks olulised vaid õhtune veinijoomine või kuskil higises ja umbses lokaalis ülehinnatud kokteili rüüpamine, ebamõistlikult kalli taksoga koju sõitmine ja terve järgmise päeva raisku laskmine. Mõned korrad aastas ehk jah, aga see on ka kõik. 

Ma väärtustan rohkem seda mis mul on ja tean paremini mida ma tahan. Ja milliste inimestega end ümbritseda soovin.

Kui emadepäeva hommikul mu maailma armsaid Suslik magamistoa uksest sisse jooksis ja mulle kaissu puges, tundsin, kui lihtne on olla õnnelik. See murdosa sekund (sest üks kahene on suhteliselt püsimatu) on parim hetk. 

Siis hakkas kogu emadepäeva trall pihta. Ja see tegi mind natukene kurvaks, sest ma oleksin tahtnud nautida seda päeva enda rütmis. Aga tuli sõita edasi-tagasi autoga, osta neli kimpu lilli, teha niiöelda viisakus visiite ja kõige selle keskele oli vaja ajastada noorhärra lõunauni ja natukene hingetõmbe aega iseendale. 

Just see meeletu tormamine mind häiriski. Ma ei saanud ise seda päeva nautida nii nagu oleksin tahtnud. Ja kuna mu enda ema oli üldse reisil, jäi üks käik tegemata. Mitte, et vanaemad oleksid vähem tähtsad, aga sel päeval võiks olla okei, et sa lähed ainult oma emale külla, sest kui sa ise ema oled ja pead mööda linna jooksma, jääb kogu rõõm üürikeseks. Nii lõpetasingi ma selle päeva ühe kosutava vanniga iseendale.

Aga õnneks tuleb uus päev, mil sa oled täpselt sama palju ja sama tähtis ema, kui emadepäeval.