Kümme päeva üha kasvavat armastust!

Oleks keegi mulle möödunud aastal samal ajal öelnud, et aasta pärast on mul väike beebi, oleksin selle inimesi häälekalt välja naernud. Ma polnud sellele isegi mõelnud. Ma ei mõelnud üldse lastest - ei kaugemas ega lähemas tulevikus. Aga tänaseks on ta siin. Minu isiklik maailmaime ja ma ei vahetaks teda kunagi mitte millegi vastu. 

Meie väike suslik otsustas, et laseb ennast veidi oodata. Nii mööduski tähtajaks määratus 26. juuni ja ühtegi märki, et ta tulema hakkaks, ei tulnud kuskilt. Lootsin ju ikka, et äkki tuleb pigem natuke varem, sest kannatus hakkas katkema ja soov enda sees kasvavat imet päriselt näha muutkui suurenes. Aga härra ootas. Mõtles, et laseb meil ka veidi oodata. 

Nii sündiski väike hurmur ühel päikeselisel neljapäeval , 29. juuni õhtul, veidi ennem poolt seitset õhtul. Kui viimasel ultraheli vaatlusel prognoositi sünnikaaluks ca 3700 grammi, siis tegelikkuses oli tegemist 4170 grammise poisiga. Ja 52 cm pikk oli ka.

Oh! See tunne... See tunne, mis sind valdab kui see väike uus inimene esimest korda su rinnale pannakse ja kogu su maailma muutub hetkega. Lihtsalt iseenesest. Sa tunned, et see teine inimene on kogu su maailm. Lihtsalt! 

Uhh, seda tunnet ei saagi tegelikkuses sõnadesse panna. Keegi teine väljaspool sind on nii suur osa sinust. Uskumatu. 

Nüüd on ta igaljuhul siin ja see on parim, mis mu elus juhtunud on!

Kümme päeva üha enam kasvavat armastust!