Üks väike pidu!

Piinlik vaikus, aga suvi ja muud toimetused on võtnud oma. Ja vahepeal sai üks väikemees aasta vanemaks. Just sellest tahangi kirjutada, eks ikka selleks, et endal meeles püsiks, kui vahva väike tegelane ta olnud on.

Et väikeseid sõpru on meil juba omajagu ja kahesena ta mängutoast rõõmu tunda oskab, otsustasime, et peame sünnipäeva mängutoas. Esiteks, sinna mahub rohkem inimesi (ja väikesed lapsi) kui meile koju. Teiseks, ei pea pärast lastejärgi koristama ja kolmandaks, ma ei teagi. Tundus lihtsam.

Esimesed kaks argumenti pidasid paika. Mis seda viimast puudutab, siis sellega läks nii ja naa. Kuna ma otsustasin, et ma teen kõik toidud ise, siis seda eriti lihtsamaks nimetada ei saa. Lubasin endale, et järgmisel aastal tellin kõik toidud ka, on lihtsalt vähem stressi. Kuigi, kiita sain palju ja väidetavalt tõstsin lati kõrgele. 

Olin tegelikult toidupoolisega küllaltki hädas. Ei teadnud midagi nendele väikestele lastele teha ja klassikalist viineri ja kartulisalati lauda ei tahtnud. Ei pea need väikesed lapsed seda viinerit sisse mugima. Nii otsustasingi teha ise kanalihapalle, mis otsustasid suureks hitiks. Lisaks tegin peedi-sinihallitusjuustu ja siis lihtsalt juustumuffineid. Ja makaronisalati. Mingit morssi ma ka ei pakkunud, selle asemel valmistas mu ema smuutisid. Ka need olid nii suurte kui väikese seal täielikud hitid. Välja arvatud meie enda noorhärra, kes ilmselt ampsugi ei söönud-joonud, sest tal oli lihtsalt nii palju muud tegemist.

Kuigi ma tellisin alguses martsipani kattega koogi, sest need on minu isiklikud lemmikud, otsustasime sellest loobuda. Peamiselt just seetõttu, et väikestele lastele ehk liiga magus ja tegin hoopis ise suure küpsise tordi.

Kogu selle vaaritamise juures oli kõige suuremaks murekohaks asjade koju ära paigutamine, sest neid oli ikka kõvasti. Ainuüksi tort võttis juba terve ühe riiuli külmkapis. Õnneks päästis meid naabrinaine, kelle juurde salatikausi hoiule viia sain (ja kes ühtlasi mulle nii suurt kaussi üldse laenas ehk vahel elus ikka veab (loe: mul on maailma parimad naabrid)). 

Õnneks lõi S ka käed külge. Sõnas veel, et näeb kui oluline see mulle on ja tahab aidata. See oli väga armas, sest ega tal polnud paljudest asjadest sooja ega külma, aga mina tahtsin, et kõik oleks ilus ja kena. 

Selle sama armsa naabrinaisega tegime veel bänner "Palju õnne Hugo-Bert". Seda saan kasutata aastaid. Peoks tellisin veel õhupallid ja ostsin kõrrega klaaspudelid. Ka neid viimaseid saan korduvkasutada ja just see nende mõte oligi. Muidugi lõi minus kogu korraldus protsessi jooksul välja esteet ja perfektsionist. Otsisime tükk aega neid õigeid taldrikuid ja topse. Üleüldse tahan ma sellistel üritustel ja ka niisama igapäeva elus, et asjad oleksid kenad, sobiksid omavahel ja oleksid silmale ilusad vaadata. Lihtsalt sellepärast, et ilusas keskkonnas on endal lihtsam olla. 

Sünnipäev ise toimus mängutoas Papa juures ja pean ütlema, et see on üks armsamaid mängutubasid kus ma käinud olen. Käisime seda veel enne kõik koos vaatamas ja teadsime kohe, et seal tahame oma pisikese sünnipäeva pidada. 

Muidugi juhtus see, mida olen teistel sünnipäevadel tähele pannud. Ega endal väga inimestega suhtlemiseks aega ei jäänud. Kõigiga vahetasin vaid paar lauset ja oligi pidu läbi. Oma enda last nägin ka vaid vilksamisi ja korraks sain ta sülle kui tordilt küünlaid puhusime. Ja tegelt see oligi ju peamine, et tal endal oleks põnev ja tore. Oli see ju tema enda pidu ometigi.

 Pilte on ka peost täpselt niipalju kui mu ema neid tegi. Jumal tänatud, et ta olemas on, sest muidu mul ei oleks ühtegi pilti mälestuseks.

Söögid said ka kõik söödud ja viimased jäägid pistsid sõbrad õhtul külla tulles nahka.

Täitsa suur poiss juba see meie kahene. Sünnipäeva hommikul kinki avades korrutas "vau-vau-vau", ise samal ajal pakkepaberit rebides. Küll oli armas.

Nüüd arstil käies kaalus 15,5 kg ja oli pikk 93 cm. Uhh, ja varsti on juba kolmene. Aeg lendab!