Kuidas ma oma beebi oma voodisse magama panin?!

Veel enne, kui uus ilmakodanik sündinud oli, rääkisid kõik mulle magamata öödest ja unevõlast. Mingeid magamata öid mul olnud pole, aga...

Esimesed kolm ja pool kuud magas Suslik ilusti oma voodis. Sõi õhtul kõhu täis ja võis rahulikult omaette voodis uinuda. Öösel võtsin ta söötmiseks ja panin pärast tagasi tema enda voodisse. Selline korraldus sobis meile kõige paremini, sest saime kõik niimoodi kvaliteetsemalt magada. Kuniks...

Kolme ja poole kuuselt hakkas noorhärra pöörama ja pärast seda ta oma voodis magada ei osanud, sest uus oskus oli nii ÄGE, et seda oli vaja koguaeg proovida. Isegi öösel. Nii hakkaski ta magama meie juures. Alguses oli lihtne. Ta küll pööras, kuid püsis enamasti ühe kohapeal paigal, siis saime ta sinna rahus magama jätta ja ise näiteks koos õhtul telekat vaadata või midagi teha. Kui ta aga roomama, ennast püsti ajama ja käputama hakkas, ei saanud teda sinna üksi enam jätta, sest see oleks olnud ohtlik. Nii veetsin ma tema lõunauned seal pikutades, õhtuti heitsin koos temaga magama ja nii edasi.

Vahel, kui oli õnne, sain ta tema voodisse panna. Aga selleks pidin omajagu ootama, et ta piisavalt sügavalt magama jääks ja ega see alati ei õnnestunudki. Enamasti ei õnnestunud, sest nii kui kummardasin, tegi tema silmad lahti ja hakkas karjuma. Ega mul siis muud üle jäänudki kui koos temaga sängi pugeda. Kehvematel õhtutel lausa kell kaheksa. See tähendas aga tihti ära jäänud vanniõhtut või näopuhastus rutiini, sest kui ta korra juba ärkas, ei uinunud ta uuesti enne, kui minu kaisus oli. 

Et selline elukorraldus muutub ühel hetkel väga häirivaks ja kurnavaks, sest ma ei saanud isegi tunnikest sõbrannadega väljas olla, tuli midagi muuta. Nii otsustasingi 1. mail, et saagu mis saab, Suslik hakkab omas voodis magama. 

Tõstsime S'ga siis kuti voodi meie oma kõrvale ja otsustasin, et noorhärrat voodist välja ei võta. Kui püsti ronib, panen tagasi pikali, kui nutab, siis silitan ja räägin, aga sülle ei võta. Silitasin muudkui kaisukaga põske ja tõstsin kisava lapse tagasi pikali. Noo esimesel õhtul mõtlesin, et kaotan kannatuse, sest ta nuttis tund aega ja see tegi hingele nii haiget, kuni... 

Kuni ta nuuksudes silmad kinni pani ja uinus. Kaks-kolm korda üritas veel läbi une minu südant sulatada, aga ma suutsin endale kindlaks jääda. Kuigi olin korra juba S'le, kes teises toas telekat vaatas, kirjutanud, et ma ei tea mis teha. Aga õnnestus! Korra ärkas ligi pooletunni pärast, panin ta tagasi pikali ja magas poole ööni oma voodis. Öösel otsustasin ennast ja teisi säästa ning võtsin kuti meie kaissu. 

2. mail tegin sama ja see võttis aega juba kõvasti vähem. 15 minutit. Kõigest! Olin hämmingus. 

3. mai päeval tegin ka sama. Päevase une ajal võisin unistada sellest, et saan rahus omi toimetusi teha. Aga nüüd... See toimis jälle. Natukene nuttis, aga uinus. Ja õhtul läks aega kõigest viis minutit. 

Järgmise päeva õhtul jäi ta jälle ilusti oma voodisse. Natuke nuttis ja aega läks taas 15 minutit, aga oluline on see, et see toimib.

Ka S'i puhul. Nüüd saan ka mina natukene oma aega, et näiteks sõbrannadega maha istuda ja jutustada või ennast natukeseks välja tuulutama minna. Või siis saame me sõpradega koos midagi teha ja ma tean, et mu ema saab suurepäraselt kodus hakkama, sest laps magab! 

See on viimase kümnekuu kõige suurem saavutus minu jaoks, sest ma kujutasin juba ette, kuidas see tegelane on kolmene, magab ikka koos meiega ja mina vedelen koos temaga õhtul kaheksast voodis.