Kümme kuud unustamatuid seiklusi

Et pühapäeval sai meie pisike Suslik taas kuu võrra vanemaks, on paslik veidi möödunud kuud meenutada, sest juhtunud on palju. 

Alustuseks tuleb noorhärral korraga NELI hammast. See on päris ränk katsumus meile kõigile, sest koos hammastega on tulnud tusatuju ja lakkamatu jonn. Samas üritame sellest arusaada, sest see võib ikka paganama valus olla.

Kas hammastest või mitte, oli noorhärra oma pidupäeval palavikus ja paar päeva ka enne seda. Kohati tõusis palavik 38,4-ni, kuid õnneks möödus see kiirelt. Mingit rohtu me kasutama ei pidanud ja väga ei olnudki palaviku mõju märgata. Kui siis, võibolla oli pisike lihtsalt memmekam need päevad.

(See sünnipäevapiltide tegemine on üha keerulisem)

Nüüd, kus ilmad ilusamad, oleme paaril korral käinud ka maja juures mänguväljakul. Oi, kuidas talle meeldib kiikuda. Ta kohe särab rõõmust. Kuigi palavikuga oleme nüüd mitu päeva toas istunud, plaanin homme küll jälle välja minna. Eks teeb värske õhk ka head. 

Mõned päevad enne sünnipäeva, täpsemalt neljapäeval (26.04.18) tegi Suslik ka oma esimesed iseseisvad sammud, mida oli rohkem kui kaks juhuslikku sammu. Täitsa tõusis ise tugedeta püsti ja tuli minu poole. Ja nii 2-3 korda järjest. S sai selle videosse ka, mis on üks vahva mälestus. 

Selle käimisega on üldse selline lugu, et ta võiks nüüd selle päris selgeks saada ja käputamise unustada. Puht praktilisel põhjusel – ta on kõik püksipõlved puruks roomanud. Eelmisel nädalal avastasin 3 paari pükse, mis olid puruks. Enne seda ka. Kui niiviisi edasi läheb, ei ole tal enam pükse, mida jalga  panna. Kui ma varem ei lahterdanud riideid väga "kodu" ja "viisakateks" riieteks, siis nüü paraku pean seda tegema. Muidu juhtub lihtsalt nii, et ükspäev pole enam üldse midagi jalga panna või avastan külas, et UPS... 

Külas käimistest rääkides, siis ma ei tea mis jama selle söömisega on, aga külas on väga keeruline teda toita. Olgu selleks kas omaenda maakodu või päev kellegi teise juures lihtsalt. Söömisega on üldse üks paras tsirkus. Ega ta väga soolast püreed ei taha. Viimasel ajal ka magusat mitte. See eest kõik mis tükkidena kätte annad, paneb nahka. Ehk on aeg hakatagi asju andma tükkidena, sest snäkke sööb ilusti ja nüüd kus ülevalt ka hambad tulevad, saab kõvemate asjada närimisega ka paremini hakkama. 

Mis veel? Ahjaa! Kuidas ma sain unustada. Selle kuu kõige vahvam edasiminek on ilmselt see, et noorhärra on tänama hakanud. "Aitäh" tuleb väga arusaadavalt, vahest küll natukene rohkem temale arusaadavamalt kui meile, aga aitäh on aitäh, ja see on meil nüüd selge. Vahest nagu ütleks "opa" ka kui sülle tahab, aga see kõlab pigem  nii kuidas juhtub. Endale mulle tundub justkui ütleks mõnikord, kui näiteks ta nina tahan puhastada "ei tohi", aga selles ma ka kindel pole.  Eks varsti hakkavad need sõnad tuleme ja ükshetk räägib täitsa asjalikult juba. 

Aga selline see meie elu on. Sel kuul ongi viimane minisünnipäev ja siis saabki see vahva krutskeid täis tegelena aastaseks.