Mida... juba kolm kuud?!

Iga uus möödunud kuu tundub üha uskumatum, et elukorraldus nüüd selline on. Võiks ju hakata harjuma, et see pisike tegelane meiega nüüd on, sest samas on koguaeg tunne, nagu ta oleks meiega terve igaviku olnud. 

Aga mis siis selle kuu ajaga jälle muutunud on? Tahaks öelda, et kõik, aga noo tegelikult on need nii väikesed asjad. Välja arvatud see, et kutt sipleb ja siputab. Noo ikka korralikult. Näiteks kui on mähkmevahetus aeg, siis kus hakkab alles kiire. 

Ja kui ennem Suslik lihtsalt jutustas, siis nüüd pajatab ta lausa muinasjutte, sest  need hommikused jutud mis meil maha peetud saavad, kui kahekesi voodis pikutame, on ikka korralikud. 

Hambaid ikka kuskilt ei paista. Ja see ei kurvasta mind mitte üks raas. Lihtsalt seda ila tuleb NII palju ja KOGUAEG! 

Naerab ka veidi teistmoodi nüüd. Häälekamalt. Päris seda beebide häälega naermist me veel kätte saanud pole, aga kaugel pole seegi. 

Vahepeal oli muidugi periood, kus ma mõtlesin, et kes mu beebist sellisse memmeka tegi, et ainult süles olla tahaks. 

Eelmisel reedel sai see kolm kuud täis ja päev varem käisime ka arsti juures. Kutt on pikk 66,5 cm ja kaalub 7,820 kg.

Ah jaa! Samal päeval keeras ka esimest korda seljalt kõhule. Aga see oli minu arust pigem nagu õnnetus tema jaoks, sest ta ise ehmatas nii ära ja rohkem pole keeranud niimoodi.