ÜHEKSA KUUD!

Mida aeg edasi, seda harvem ma siia jõuan. Pole nagu õiget hetke, mil saaks keskenduda ja mõtted ühte kohta koondada. Aga märkamatult on Suslik saanud üheksakuuseks ja ma ei mäletagi enam, mis millal tulnud on. 

Eelmisel neljapäeval sai üks asi aga kindlaks. Pikkust on poisil 77 cm ja kaalu 10,43 kg. Parajalt pikk ja omajagu raske. 



Mis siis veel?

Ah jaa! Raamatud meeldivad sellele väiksele tegelasele väga! Sõnu veel ei ütle, aga raamatuid vaadata meeldib talle väga. Kuigi raamatud saavad natuke vatti ikka, ei lõhu ta neid. Meil on ka nii öelda klappidega raamatuid, kus osa tegelasi peidus ja ta ei tõmba neid ära vaid reaalselt vaatab klapi alla ja paneb siis uuesti kinni. 

Tugede najal kõnnib ka. Pidin selle igaks juhuks telefonist üle vaatama, millal midagi juhtunud on. See juhtuski nii vahetult pärast eelmise kuu sünnipäeva, et olin unustanud. 

Väikeseid krutskeid teeb ka. Näiteks oskab juba ilusti piiluda telekalauariiulisse ja sealt S'i PS'i puldid välja kiskuda. Või saab aru, et kui telefoni padja alla peitu  panen, siis tegelikult ei kao telefon ära vaid kui padi üles tõsta, saab selle sealt kätte. 

Ah jaa! Soomes käisime ka, nii et esimene välisreis on tehtud. Sellest ei ole midagi muud mälestuseks kui hunnik riideid ja pardakaart, sest suures "õhinas" ei teinud keegi seal ühtegi pilti. 

Snäkkide söömises on ka noorhärra juba väga osav. Kui meie midagi sööme, tahab tema ka kindlasti ampsu saada. Ükskõik mida. 

Elu Suslikuga on aga nii vahva. Ta on nii rõõmsameelne laps, et ma ei kujuta ette ka mitte, kuidas oleks teistsugune elu võimalik. Eks ole meil ka raskeid päevi ja hetki, mil nutt on kerge tulema, aga päeva lõpuks on alati rõõmu rohkem.



Rohkem vist polegi midagi. Ma ikka üritan oma paar pooleli olevat postitust ka lõpetada ja kirjutada rohkem kui kord kuus. 




Kommentaarid

Populaarsed postitused