Kuidas minust hull õmblusmutt sai!

Kes nakatub grippi, kes mõnda muusse haigusesse, mina nakatusin õmblemispisikuga. Ja noo ikka nii hullult, et teisipäeva lõunal tõin overlok masina koju ka.

Algas asi eelmisel sügisel, kui ma ei mäletagi enam mis põhjusel, aga tädi juurde õmblema läksin. Küllap olime emaga arutanud, et võiks proovida miskit nokitseda ja peaks mingi lõike otsima. Et mu tädi aga õmbleja on, jõudsingi ilmselt lõpuks sinna. Beebi kõhukotis, kangakott näpus ja elevus suur.

Tookord saidki valmis vuristatud ühed püksid ja müts. Suurem osalt muidugi tädi abiga. Järgmise korrani läks ikka tükk aega. Kangas istus kapis ja ootas oma mitu kuud. Ja siis valmisid ühed dressipüksid ja natukene aega hiljem ka sobiv pusa juurde. Ja siis hakkas tulema. Veel kahed püksid, müts ja t-särk. Kahed lühikesed püksid. Pikad pluusid ja retuusid. Ja tahaks aina veel ja veel.

Paar korda arutasin tädiga, et mis siis üks mõistlik masin oleks, mille täna soetada võiks, kui mõte peaks tulema. Aga mõtteks see iga kord jäigi, sest koju jõudes mõtlesin ikka, et ah, las jääb nii nagu on ja palju ma siis ikka õmbleks.

Need püksid on ühed mu lemmikud. T-särk seda puhku mu tädi tehtud.

Viimasel korral aga oli kõik juba nii tore ja nauditav. Tundsin juba osavamalt ennast ja asjadki said kiita, et see mõte ei andnud enam rahu ja kuna S ka vastu polnud, siis noh...

Ise tehtud pluus ja retuusid

Sõitsin autoga poodi, ostsin selle masina ära ja tõin koju. Ja esimesed täitsa üksi tehtud püksad said ka valmis. Mis sest, et läksid tood veidi vussi, aga seda tean ainult mina. 

Ja nüüd ma muutkui mõtlen, et mida kõike teha tahaks. Nii endale kui poisile. Alustuseks. Sest ega ma mingi asjatundja pole. Selline isehakanud õmblus entusiast. Aga nii põnev on. Kohe nii põnev, et mine või õmblemist õppima ( ja kes teab, äkki lähengi).