Arvustame vähem ja mõtleme positiivsemalt

Tuletan endale tihti õhtuti meelde - arvusta inimesi ja nende valikuid vähem. Reaalsus on aga see, et ehk liigagi tihti arutame S’iga kellegi käitumist või räägin talle kellegi “imeks pandavast” käitumisest. Ja siis mõtlen, et miks ma seda teen. Ma ei taha, et keegi mind niimoodi arvustaks, või veel vähem, et see kanduks üle minu lapse käitumisse, sest igasugune kooli kiusamine hakkab kodust.

Lapsed ei tee vahet ühel ega teisel brändil või firmal. Ega tule ise selle peale, et kellegi harjumusi või tõeks pidamisi arvustada. Nad lihtsalt jäljendavaid meid ja meie käitumist.

Kodus, kust mina tulen, pole sellist asja kunagi olnud. Kui hakkasin ennast teiste najal õigustama, ütlesid mu vanemad alati: “Teised on teised ja sina oled sina. Mind ei huvita mida teised tegid.”. Samas, ei rääkinud me mingil hetkel sellistest asjadest päriselt. Et kiusata ei ole ilus ja miks. Küllap pidasid mu vanemad mind piisavalt intelligentseks, ega tulnud selle pealegi, et ma võiksin kedagi kiusata. Ja teisalt mängis ilmselt olulist rolli ka minu mässumeelne teismeiga, mis on teine selline lugu, mille pärast mul tänase päevani oma vanematest kahju on ja mida oma lapsega vältida üritan. Kuidas, pole mul veel ōrna aimugi.

Nii piinlik kui see ka pole, olin ma pigem kiusajate leeris ja mul on täna selle pärast kohutavalt häbi. Astun täna alati vahele kui näen ebaōiglust ja tahan oma last kasvatada sama tegema.

Miks me arvustame nii palju ja just negatiivselt, selle asemel et inimesi tunnistada? Olen viimasel ajal inimstele kirjutanud tigedamini otse, kui tahan neile midagi ilusat öelda. Ka neile, keda ma tegelikult ei tunne, aga see inimene on minu silmis midagi ilusat teinud. Ja kui keegi vasta “you just made my day”, siis on ikka hea tunne küll.

Iga üks teeb ise oma valikud ja otsused. Mina saan valida selle, kuidas mina mōtlen ja suhtun. Ma tahan valida alati positiivsema viisi.

Muide, kui mu kaheksa aastaselt vennalt küsiti mitu käiku ta rattal on, vastas ta: “kolm: paremale, edasi ja vasakule!”. Ja olgu öeldud, et tal on “normaalne ratas päris käikudega”, ta lihtsalt ei pidanud seda määravaks. See on ilus eeskuju!