Kuidas me kõrge palavikuga võitlesime ja ellu jäime

Mis see siis ei ole, ah üks väike palavik, mis varsti möödub ja siis on jälle kõik jonksus. Aga elu naeris mu mõttekäigu peale.

Teisipäeval juba tundsin, et noorhärra on veidi tõbine ja peaks lasteaiast koju jääma. Nii organiseerisimegi S-ga töised toimetused nõnda, et hundid oleks söönud ja lambad terved.

Kolmapäeval tõusis noorhärral palavik ja kuigi ma terve päev vastu pidasin ja alandajat ei andnud, lootes, et keha ise teab mida ta teeb, siis õhtu lõpuks hakkas mul lapsest nii kahju ja ma andsin lihtsalt alla. Kindlasti on neid, kes oleks andnud varem alandajat ja ka neid, kes ütlevad, et tegin siiski valesti, aga see pole oluline ega kõiguta mind sugugi, sest ma otsustasin südamega. Terve päev piinelnud laps sai eluvaimu tagasi. 

Et ma pidin kindlasti neljapäeval toimetusse kohale minema, vōttis S kodukontori päeva ja polnudki midagi hullu. Lihtsalt trenni ei jaksanud ta ōhtul minna. 

Neljapäeval enam palavikku polnud ja kõik tundus olevad hästi. Ainult suu ümber tekkisid mingid punnid aga neid pidasin ärrituseks, mille oli tekitanud luti ja suu vahele kogunenud tatt palaviku nutust.

Reedel polnud ka midagi aga siis saabus laupäev ja elu vōttis hoopis teised pöörded. Kutt sättis ennast juba kell 10 lõunaunne ja see oli minu jaoks esimene hoiatav märk. Ja ma ei eksinud. Ärgates oli tal palavik ja see tõusis kosmilise kiirusega üle 39 kraadi ja üsna ruttu tulid mängu palavikualandajad. Aga sellest oli abi vaid kolmeks tunniks, sest siis hakkas kõik uuesti pihta. Need olid mu elu kõige raskemad päevad, sest ma ei saanud teha muud, kui oodata, et mu laps terveks saaks. Temal oli aga nii halb ja paha olla. Lõpuks tekkis juba tunne, et see ei saagi otsa, kui ka teisipäeval endiselt palavik tõusis (olgu öeldud, et see palavik oli ka terve pühapäeva ja esmaspäeva, sellele lisaks kõik ööd).

Kõige rohkem kardan ma igast antibiotikume ja olen valmis neid võtma viimases hädas. Arst aga kirjutas need välja ja ütles, et kui kolmapäeval ka veel palavik üle 38,5 tõuseb, tuleks hakata andma. Ja oh seda õnnistust kui palavik kolmapäeva päeval vaid 37,7-ni tõusis ja ōhtuks sootuks kadus. Ja mu lapse mulle tagasi andis.

Kõige keerulisem oli aga see, et see väike abitu haige laps ei oska öelda, kus ta paha on või mida ma saaksin teha, et tal parem hakkaks. Teda ei lohuta see, vastu tema tahtmist teda viinaga määrin, mis sest, et ta kogu hingest kisendab ja mina samal ajal räägin, et see teeb head. Või kui ta öösel keset oma kõige magusamat und nuttes ärkab, sest keha on nii kuum, et voodilinagi vōiks tuld võtta jōuliselt tõusvast kehatemperatuurist.

Ei olnud gripp. Oli hoopis mingi enteroviirus ja sellest tekkinud lööve koos palavikuga. Ja mingi nohuviirus, mis üldse ära minna ei taha. 

Aga palavik läks, lööve koos sellega ja mu laps on jälle endine. Sügavkülmas alati pudel viina, igaks juhuks, ja köögikapis ka kahe erineva toimeainepõhist alandajat, kui asi peaks kontrolli alt täielikult väljuma.  Selle apteekri poolt valmis segatud rohu lasen kraanikausist alla ja loodan, et antibiootikume ei pea oma lapsele andma. 

Üks õnnetu haige lapse, kes ise oli ka sellest haigusest tüdinenud