Metsas käik

Et siin neljaseina vahel päris hulluks ei läheks ja tavapärastele mänguväljakutele vaheldust pakkuda, mõtlesime, et läheks õige metsa jalutama. Ilmselt käib osa inimesi seal tihedat. Aga vot, meie polnud pisikesega veel käinud. 

Mõtlesin, et seal saab ta vabalt joosta, ilma et peaks muretsema autotee pärast või teda lihtsalt piirama. Kõige mõnusam on muidugi minu vanemate juures, kus aed ümber ja vabadus hoovis teha mida hing ihkab. Või maal. Aga sinnagi pole ammu jõudnud. Ühesõnaga läksime metsa.

Muidu oli kõik ju ilus ja tore. Vahepeal sabistas natukene, aga egas me siis suhkrust tehtud pole. Aga, mida ma teinekord küll teisiti teen on see, et ma jalutan ennem laps kärus piisavalt sügavale metsa ja lasen ta alles siis vabadusse. Miks? Sest ta tahab alati tuldud teed pidi tagasi minna, mitte edasi. Seda ka poest koju jalutates, kui ta mööda kergliiklusteed pikalt joosta saaks... tal ikka vaja poe poole tagasi tormata. 

Metsa minnes mõtlesin, et jalutame kaua jaksama ja siis kärutame tagasi. Aga oleks pidanud tegema teistpidi. Noh, järgmine kord olen targem. 

Muidu oli igati vahva. Loodus tundus nii huvitav noorhärrale. Ja käpid. Kõik vōimalikud oksad. 

Jalutuskäigu lõpuks olid riides ikka sopased ka. Seda nii püksipõlved, pepu kui ka jope. Aga selleks me ju sinna metsa läksimegi, et piiranguteta vabadust nautida!