Tegelikult on ju ilus ja hea olla
Sattusin pühapäeva hommikul vaatama "Hommik Anuga". Mis sattusin, ise otsustasin, et vaatan, sest tahtsin. Ühesõnaga, vaatasin seda ja seal olid Sandra ja Jalmar Vabarna, kes alles hiljuti vanemateks saanud ja rääkisid sellest teekonnast. Ja mulle jäi nii pähe kõlama üks mõte, millele Sandra tähelepanu pööras.
Ta tundis oodates, et liiga palju on negatiivsust - kuidas kõik hakkasid rääkima sellest, kui õudne sünnitus oli jne. Ja ma ise olen tundnud seda just argipäevas. Ma olen nõus, et vahepeal ongi raske ja sellest tuleb ka rääkida, aga on inimesi, kes rõhuvad nii palju sellele, et osad inimesed jätavad mulje, nagu oleks kõik nii kerge ja räägivad siis koguaeg sellest, kui raske on. Aga ma ei ole kunagi mõelnud, et ma teen näo, et on kerge.
Ma lihtsalt olen otsustanud keskenduda positiivsele, sest see aitab mind palju rohkem. Ja ma tõesti ei mäleta, millal ma oleks lapsega koos magama jäädes nutnud. Võibolla, kui ta oli just sündinud, tal olid gaasid ja mina ei osanud sellel teisel ööl midagi teha. Jalutasin mööda tuba ja nutsin, ilmselt.
Aga igas päevas on ju nii palju ilusaid hetki, et miks ma peaksin üldse keskenduma nendele negatiivsetele ja jagama seda maailmaga? Et olla aus? Aga mida see annab ja keda aitab, sest kui seda satub lugema mõni alles emaks saav naine, siis see ju hirmutab nii kohutavalt ta ära. Milleks see hea on?
Meil ei ole kõik päevad hommikust õhtuni idüllilised, sest vahel olen mina väsinud ja teinekord jonnib Suslik rohkem, kui mulle meeldiks, aga sellegi poolest on igas päevas midagi ilusat. Alati. Ja keskenduma parem sellele ilusale, mitte negatiivsele!
Kommentaarid
Postita kommentaar