Käisime eile S'ga kinos. Kahekesi. Viimasest korrast oli üksjagu aega möödas ja mu emale sobib noorhärrat hoida. Koju jõudes ootas meid aga üllatus - noorhärra ei maganudki veel. Oli oma vanaemale iseloomu näidanud ja mitmel korral temaga riielnud, kui too teda magama panna tahtis.
Aga filmist, me käisime seda uut Eesti filmi "Võta või jäta" vaatamas. Mina ise olin tegelt seda juba varem korra näinud tööasjus ja avaldasin tookord ka oma mõtteid.
Tookord kirja saanud mõtteid jagan nüüd ka siin.
Tekst ilmus esmakordselt 06.09.2018
Õhtulehe veebis.
Tänavu Oscarit püüdma minev kodumaine isadusdraama „Võta või jäta” ei tohiks külmaks jätta ühtegi kinosaalis istujat. Hakkama on saadud millegi äärmiselt elutruu ja südantlõhestavaga. Lapsevanemaks olemine ei ole lihtne. Isegi mitte siis, kui su kõrval on toetav partner. Ikka tulevad jõuetus ja lootusetus, aga kuidas saada hakkama siis, kui oled üksikisa?
Üksikisana hakkama saamisest jutustav lugu „Võta või jäta” rullib lahti kogu kooskasvamise ilu ja valu. Lugu algab sellega, et ühel täiesti tavalisel laupäevahommikul saab 30-aastane ehitaja Erik uudise, mida ta ealeski oodata ei osanud. Ta on saanud isaks ja tema endine tüdruksõber ei taha lapsega mingit tegemist teha. Nii ei jäägi mehel muud üle kui otsustada, kas võtta laps enda kaitsva hõlma alla või jätta saatuse hooleks. Võta või jäta!
Algne hirm, et äkki on film liialt ülepingutatud või vastupidi, jääb lihtsakoeliseks, kadus kiirelt. See, mida ekraanil nägi, oli nagu päris elu ja sina kärbes seinal, kes kõigest sellest osa saab.
Kuidas nii tundliku teema puhul anda edasi ehedaid emotsioone, mis saaksid justkui tekkida vaid päriselt? See on oskus, millega peaosatäitja Reimo Sagor suurepäraselt hakkama sai. Seda enam, et tema kanda oli põhimõtteliselt kogu film.
Kes ise veel lapsevanem ei ole, elab filmi ehk kergemalt üle. Päris kindel see pole, sest nii mõnelgi korral võttis seest õõnsaks. Hirmust ja kaastundest. Samas läksid kõik siirad õnnehetked täpselt niisamuti korda.
Kogu filmi vältel ei tule kordagi mõttesse tüdimus, et kaua veel, ega teki eelaimdust, kuidas kogu lugu lõppeda võiks. Ja kui korraks tunnedki, et lõpp hakkab paistma, võtab kogu asi uue pöörde ja kisub su jälle nii enda sisse, et vahepeal hakkab lausa valus. Valus, sest elad seda kõike ka ise läbi.
Kuidas käituksid aga sina, kui saaksid ühel hetkel teada, et oled saanud üleöö lapsevanemaks ja mis kõige hullem, teine osapool ei taha selles rollis kaasa mängida? Sotsiaalselt oluline teemapüstitus kõnetab ilmselt inimesi kõigis kultuuriruumides, ületades riigipiire ja kõneldavaid keeli.
Mida võiks see film saavutada USA filmiakadeemia Oscarite jagamisel? Puhtalt inimlikust seisukohast, keda jätaks selline teema külmaks? Kas see film võiks võita parima võõrkeelse filmi tiitli? Kindlasti!
Kommentaarid
Postita kommentaar