Kus maal see kodusisustamine siis on?

Ma pole enam ammu meie kodusisutamise projektist rääkinud. Kuigi omajagu on tehtud ja kõik suuremad asjad olemas, siis endiselt on nii palju asju, mis veel tegemata ja seetõttu tundub, et see ei saagi kunagi valmis. 

Täna saame loodetavasti seina raamaturiiulid ja siis jälle üks asi tehtud ja elutuba sammukese lähemal valmimisele. Tegelikkuses on see siis juba üpriski valmis, sest suurt midagi juurde polegi vaja. Vaip tuleks keemilisse viia ja kööki ka üks riiul soetada ja voila... noo muidugi tahaks uut telekalauda ka, mis sobiks paremini, aga see on juba pigem väikest viisi kapriis. 

Mingist meeleolu loomisest väikeste sisustuselementidega praegu rääkida ei saa, sest üks väike tegelane on täpselt sellises vanuses, et ühelegi aknalauale ja käega katsutavale riiulile midagi panna ei saa. Aga külla ka see aeg möödub ja asjad jälle oma koha leiavad. 

lugesin üht postitust, mis valmis vahetult pärast sissekolimist ja rääkisin seal, et hakkame kohe-kohe emaga kardinaid õmblema ja diivanipatju oleks vaja. See on nüüd koht, kus tahaksin kõva häälega naerda, sest kardinad said ette alles juunilõpus ja diivanipadjad on ikka veel samad, mis neli aastat tagasi minu kalamaja korterisse ostetud said. Kuigi need mulle üldse ei meeldi ja meie elamisse väga hästi ei sobi, ei ole ma neid ideaalseid ka leidnud. Nii siis ootan edasi. 

Ka väikese noorhärra tuba hakkab vaikselt ilmet võtma. Põhimõtteliselt on see sisustatud aga viimase lihvi annavad pildid ja riiulid, mis seina panemist ootavad. Aga see seisab omakorda seinte värvimise taga. See tegevus on meie järgmise kuu nimekirjas. Eks näis kas see ka tehtud saab. 

Kuigi vahel tundub, et appi, see korter ei saa iialgi valmis, siis tegelikult on tehtud juba üksjagu. Kõik võtab aga aega, sest õigete asjade leidmine ei ole alati kõige lihtsam.