Miks on kiitust nii raske vastu võtta?
Jagasin eelmisel nädalal (vist oli eelmisel, aga kes seda enam teab, sest kaks kodus istutud nädalat haige lapsega ajasid igasuguse ajaarvestuse sassi) oma Instagramis videot Susliku sahtlitest, kus tal on riided. Sahtlisse asju ära pannes vaatasin, et noorhärra riided on enamus ühe värvikammaga ja nii see video sündis. Vastu kirjutas neli inimest, kellest kaks imestas selle üle, et sahtlid nii korras on. See üllatas mind veidi, sest mulle tundus see ei midagi erilist.
Paar päeva tagasi jagasin samuti ühte pilti, aga seekord kahest pluusist, mis noorhärrale õmblesin ja ka selle peale kirjutas kolm inimest, et mind kiita. Ka see hämmastas mind, sest minu jaoks olid need täiesti tavalised pluusid. Ei midagi erilist ja ka nende valmistamine tundus mulle kergete killast olevat.
See pole aga mu jutu point. Selle kõige peale hakkasin hoopis mõtlema – miks on meil vaja tagasi ajada kui keegi meid kiidab. Olgu selleks imestus korras sahtli üle või hämming ise tehtud asja üle. Miks me peame tagasi ajama, selle asemel, et ka ise ennast kiita.
Mina olen küll selle korras sahtli üle uhke ja voldin suurima rõõmuga neid riideid pärast pesu sinna kokku ja tegelikult tunnen ma ju alati rõõmu ka nende õmmeldud riiete üle. Olgu nad kui lihtsad tahes. Ja sel samal hommikul läks mul tegelikult üks lihtne pluus vussi. Ja mõned päevad enne seda läks ka üks täiesti tavalise t-särgi õmblemine lausa kahel korral metsa. Ja siis ma vihastan enda peale. Aga kui lõpuks õnnestub, tundub see nii tavaline ja ei midagi erilist. Aga kui see nii tühine on oleks, siis miks ma neid teen?
Tegelikult tahame me kõik tunnustust. Isegi, kui me seda tunnista, siis oleme me seda väärt. Ükskõik, kui väikesed need asjad meile endile tunduvad, oleme me ikkagi seda tunnustust väärt. Üritan ka ise seda rohkem meeles pidada ja inimesi selle tunnustuse eest tänada.
Paar päeva tagasi jagasin samuti ühte pilti, aga seekord kahest pluusist, mis noorhärrale õmblesin ja ka selle peale kirjutas kolm inimest, et mind kiita. Ka see hämmastas mind, sest minu jaoks olid need täiesti tavalised pluusid. Ei midagi erilist ja ka nende valmistamine tundus mulle kergete killast olevat.
See pole aga mu jutu point. Selle kõige peale hakkasin hoopis mõtlema – miks on meil vaja tagasi ajada kui keegi meid kiidab. Olgu selleks imestus korras sahtli üle või hämming ise tehtud asja üle. Miks me peame tagasi ajama, selle asemel, et ka ise ennast kiita.
Mina olen küll selle korras sahtli üle uhke ja voldin suurima rõõmuga neid riideid pärast pesu sinna kokku ja tegelikult tunnen ma ju alati rõõmu ka nende õmmeldud riiete üle. Olgu nad kui lihtsad tahes. Ja sel samal hommikul läks mul tegelikult üks lihtne pluus vussi. Ja mõned päevad enne seda läks ka üks täiesti tavalise t-särgi õmblemine lausa kahel korral metsa. Ja siis ma vihastan enda peale. Aga kui lõpuks õnnestub, tundub see nii tavaline ja ei midagi erilist. Aga kui see nii tühine on oleks, siis miks ma neid teen?
Tegelikult tahame me kõik tunnustust. Isegi, kui me seda tunnista, siis oleme me seda väärt. Ükskõik, kui väikesed need asjad meile endile tunduvad, oleme me ikkagi seda tunnustust väärt. Üritan ka ise seda rohkem meeles pidada ja inimesi selle tunnustuse eest tänada.
Kommentaarid
Postita kommentaar