Millal lapse kasvatamine nii keeruliseks muutus?

Teatasin ükspäev S-ile, et nüüd on vaja poest koju tuua üks raamat. Ikka selleks, et olla parem lapsevanem ja teha asju õigesti. Tõde oli aga hoopis see, et raamatu järgi olin ma juba totaalselt hiljaks jäänud ja kõik võimalused käest lasknud ning üldse maailma kõige halvem ema. 

Jutt käib lapse potitreeningust. Üldiselt ei kiirustanud ma sellega liialt, seda enam, et noorhärra oli selle suhtes nii vastumeelselt häälestatud, et ta lausa röökis, kui ma proovi tegin. Mõtlesin omapeas, et proovin igapäev korra ja kui soojemaks lähen, võtan tõsisemalt käsile. 

Usun, et vastumeelselt ei tee laps midagi. Ja täiskasvanuliku "mina ütlen ja sina teed" lapse mahasurumisega ei saavuta ka midagi. Tahan oma last võtta kui võrdset ja teda kuulata. Kui pole valmis, siis pole.

Siis sain aga ühe märkuse, mis veidi mu hinge kraapis. Okei, tegelikult väga! Olin kurb ja pettunud. Mul oli mu lapsest kahju ja mõtlesin, et okei. Kavalusega ikka saab! Peaasi, et ta ka lasteaias siis nõus oleks ja keegi teda sundima ei peaks. Ja ostsin selle raamatu!

Sellest raamatust oli mulle NULL kasu, sest see sisendas mulle seda, et kui ma põhimõtteliselt sündimise hetkest last potitama pole hakanud, siis olen ma kõik valesti teinud. Juba imetades oleksin pidanud kausikest tema all hoidma ja laskma pissida. Ja nii edasi. 

Millal see laste kasvatamine nii keeruliseks muutus, et niisama beebiaega nautida ei tohi ja koguaeg võimlema peab, et kõik õigesti teha. 

Siis käis üks mu sõbranna a'la arendava mängu loengus ja tuli sealt tagasi sõnumiga, et oleme kõik valesti teinud ja oma lapsed ära rikkunud. Noo palju õnne meile! Ma ei oska midagi muud öelda. 

Ma ei tunne ennast aga sugugi halvasti, sest tean, et olen oma lapse kasvatamisel lähtunud ALATI sellest, et kuulan teda ja suhtun temasse kui võrdsesse. Olen arusaanud, et mu lapse ei nuta kunagi niisama minu kiuste (mida ei tee ükski laps tegelt!) vaid ta väljendab niimoodi ennast. Järelikult on tal midagi viga ja ta annab selles mulle niiviisi märku. 

Kavatsen ka edasipidi lähtuda eelkõige enda sisetundest ja võtta enda last kui võrdset. Sest hoolimata sellest, et ta on väiksem, on ta täpselt samasugune inimene nagu mina ja tema soovid ning arvamused ei ole minu omadest vähem tähtsad. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused